PROPELLER

Sai siis täna vähe lennatud. Tuul oli paras umbes 3m/s ,nähtavus ka normaalne.Startides oli kõik normis ja ei saanud aru et midagi oleks teisiti olnud.Lend kestis 1 tunni ja 25 min. Temperatuur oli -0,5 kuni -0,7C.
Vahetult enne maandumist tunnen, et mootor no ei vea enam.
Vajutad gaasi, mootor nagu läheb korraks pöördesse ja siis pöörded langevad.Samas pöörded langesid kusagile poolele gaasile niiet horisontaalselt lennata sai aga kõrgust enam ei võtnud,vajuta gaasi palju tahad.
Maandusin,võtsin varju küljest ja proovisin uuesti käivitada.Käima läks partsust aga nagu õhuski läheb pöördesse ja siis jääb nagu tõuget vähemaks.Pärast vaatasin et saadan oli selle 1 tunni ja 25 minutiga osanud 7 liitrit bensiini ära imeda.Tavaliselt lendan 8 liitriga 2 tundi.

Ehk oskavad targemad kommenteerida mis viga ,mootor siis HE 220

Teinekord sellise nullise ilmaga kui suur õhuniiskus on, kipub sisseimetavas õhus olev niiskus hõrenduse mõjul tekkiva temperatuurilanguse tõttu kondenseeruma härmatisena karburaatori segukoonusesse. Takistab küttesegu pihustumist ja tõmbab võimsuse maha. Kui mootor natuke aega seisab, sulab ära ja kõik on jälle OK. Ja siis tekib jälle. Vea tunned ära selle järgi, et läheb loetud minutite jooksul peale mootori seiskamist ise üle. Kui üle ei lähe, on muu viga. Kui asi on selles, siis peaks karburaatorisse mineva õhu silindriribide vahelt võtma- lisavooliku abil. Sealt imetav õhk on soojem ja kuivem ning ei härmata karburaatorit ära.
Sinist taevast!
ahhaaa

Sellistel madalatel plusstemperatuuridel on selline külmumine väga tõenäoline. Tulemuseks on ummistunud õhuvõtt ja sellega kaasnev rikkam segu + pöörete langus ja kaasnev kõrgem kütuse kulu.

Kas see nüüd just hõrendusest tekib või hoopis intensiivsest õhuvoolust karburaatori õhuvõtus, mis karbussi veel enam maha jahutab ja õhus sisalduva niiskuse kristallidena metallpinnale kondenseerib. Näiteks kui suvel kuuma ilmaga sukeldumisballooni ventiil avada, läheb see härma ja jäässe kuni ummistuseni.

Antud juhul aitab vahetevahel (soojema ilmaga) isegi õhus mootori väljalülitamine (kui kõrgust jätkub) ja uuesti käivitamine viimasel hetkel. Seda juhul kui ummistus pole veel liiga kaugele arenenud.
Selle nähtuse ennetamiseks on näiteks mootorkelkudel kasutatud isegi eelsoojendusega karbusse.
Kiire moodus sellise ummistuse avastamiseks on õhufiltri mahavõtmine kohe peale mootori seskamist ja karburaatori õhuvõtus paistab puhas jää/lume kristallide segu, mis kasvab metallseinast tsentri suunas, kuni ummistab kogu kanali. Tegelikult on see näha ka karburaatori väliskestast, kui see härmas ja lumine on.
Mul on seda Simoniniga korduvalt juhtunud aga peamiselt väikeste plusskraadidega kui lennata visuaalselt märgatavas niiskuses (udu, madalad pilved, peen seenevihm jms.). Mingi paralleeli võib tuua isegi Hiiumaa lennuõnnetusega.

Muide, teatavate miinuskraadidega seda enam ei juhtu kui karbuss, kütus ja ümbritsev õhk on kõik miinuses. Ja edasi on juba seda kindlam, mida külmem on ilm.

Ise ka lendasin eile üle pika aja, seekord Parajetiga ja väikese miinusega karbussi külmumist ei esinenud. Võib-olla mängib siin rolli ka õhufilter (K&N) ja veidi väiksem võimsus (=tõmme)
Testisin Gerbingi el. soojendusega kindaid jm. varustuse sobivust talvetingimustele. Kõik oli ok aga suutsin ära eksida ja orientiiri kaotada. Sellise ühtlaselt laigulise maastiku ja kehvapoolse nähtavusega pilve piiril peab ikka rohkem GPS kasutama.
Täna ka hea lennuilm, nüüd saab juba suuskadelt startida.

_________________
Elu on seiklus!

Pako

Lootsin siis ka et ehk on selle külmumise probleem.Aga tutkit.

Täna sai siis ka lennatud ja just põldude kohal,mõttega et kui ära kooleb siis on kuhu maanduda. Kui lennatud oli umbes 7 min kõrgust enam juurde ei võtnud.
Lihtsalt ei tõuganud enam.Kaotasin aga järjest kõrgust kuni lõpuks suri mootor päris välja.Tulemuseks hädamaandumine.
Kohe peale maandumist proovisin mootorit käivitada ja käima ta ka läks aga ikka see sama pull et pöördesse õieti ei läinud ja loomulikult ka tõuge oli väga nigel.Niiet uuesti lendu polnud mõtet minna .

Mis tal viga võib olla, ei tea.

Ei saanud ta ka nii ruttu ära külmuda sest bensiini hoian ma garaasis kus on vähemalt 15 kraadi sooja. Ning sellisel juhul pole külmumine minuarust võimalik kui kütus on soe.

Asi ei ole õhuvoo intensiivsuses vaid just hõrenduses. Kui õhku surutakse kokku, see soojeneb nt. kompressoris. Kui õhk surve alt vabaneb, siis ta jahtub- sukeldumisballooni näide. Sel termodünaamilisel efektil põhinebki soojuspumpade töö.
Bensiini temperatuur ei mängi siin mingit rolli, sest karburaatorist läbi imetava õhu kogus on nii suur. Probleemi ei esine kui õhutemperatuur on mõni kraad plussis. Samuti kui sama palju miinuses, sest külmema õhu niiskusesisaldus on väiksem ja härmatist tekib vähem. See ongi väga kitsas temperatuuri- niiskusevahemikus tekkiv häda. Kui sa stardid, siis on õhuklapp avatud, õhu sisseimemine mootorisse vabam ja hõrendus seetõttu väiksem. Aga kui gaasi peale kõrgusevõtmist tagasi lased, sulgub õhuklapp osaliselt, hõrendus suureneb ja härmatis tekib väga kiiresti. Kui mootor seiskub, sulatab selle soojus härmatise ja kõik töötab jälle. Kui mootor ei ole eriti kuum, võib tekkida peale sellist seiskumist lühiajaline käivitumisprobleem, sest käivitamisel imetakse see sulavesi silindrisse ja võib korraks küünla niiskeks võtta.
Mõningat efekti võib anda väiksema takistusega õhufiltri kasutamine- hõrendus ja temperatuurilangus on natuke väiksem.
Kui on soov selliste temperatuuridega pidevalt lennata, siis on õhu eelsoojendamine ainus abi. Õhuke plekist õhukoguja vedrudega silindri ribide vastu ja sealt voolik õhufiltrisse. Ka väljalasketorustiku ümber või juurde on võimalik midagi aretada.

Selle mootoril võib olla mitu häda nende sümptomitega.
Üks võimalus, et segu on liiga lahja, ülemise tuuri kruvi liiga kinni. Tulemusena võib põleda vaikselt kolbi auk, mis tekitab kompressiooni lekke, algul väikese. Mida suuremaks läheb, seda madalam on kompressioon kuni lõpuks üldse tuuri ei tõsta ega lõpuks enam ka käivitu. Ringi käib aga väga kergelt ja väikese takistusega. Lihtne kontrollida ka küünla elektroodilt. Kui on helehall, hõbedane või lausa alumiiniumtükkidega, pole kahtlust.
Edasi võiks karburaatoriga tegeleda. Kas membraanid on korras või veninud. Kuidas on Pop-off rõhk. Huvi pärast võiks lihtsalt kogu karbussi ringi vahetada.

_________________
Elu on seiklus!

Pako

Hing ei andnud asu ja paar tundi peale seda hädamaandumist proovisin siis ilma lendamatta,et kui kaua ta siis töötab.10-ndal minutil kooles ära.
Vaatasin et propa käib ringi, viukse ega kolkse polnud.Samas läks ka kohe jälle uuesti käima.
Kuulid kolbas koos võtsin karbussi maha ja harutasin laiali ja oh imet seal olev peenike sõel oli kaetud 2-3 mm mingi vildi taolise sogaga.
Arvan et sinna see kala maetud oligi.
Lihtsalt imelik on see ,et miks see soga lasi mootoril oma 7-10 minutit töötada.Ja kui mootor veel jahe oli ei saanud üldse aru ,et midagi valesti on.
Tuleb vist kütuse voolikule veel mingi peenemat soga kinni püüdev filter vahele panna ja ilusat ilma ootama jääda.

Kui mootor ei saa kütust kätte siis ta just nii teebki, algul pikema aja peale, siis lühema. Ehk vedas ja kolbi kahjustust ei tekkinud, sest kütuse puudus oli sujuv aga võiksid kontrollida. Lisafilter on hea aga mitte piisav. Kui just ei saa kuskilt Bombardieri peenfiltrit (kardimehed kasutavad).
Seda väikest sõela tuleb regulaarselt puhastada ikka. Ja vahetada pumba membraane. Talveks oleks vaja ka pehmeid ja paksu seinaga silikoonvoolikuid, muidu hakkab pakasega kummalisi asju juhtuma.

_________________
Elu on seiklus!

Pako

Teatavasti loetakse ideaalseguks 1 osa bensiini ja 14 osa õhku. Sellises vahekorras on segu optimaalne ja seega tagatud ka mootori norm.tööreziim.Praktikas tunneb selle ära ilusate kohvipruunide küünalde järgi. Kui segu rikas,siis küünlavärv tumepruunist mustani.Mootorile ohtlik pole,kuid bensiinikulu tõuseb järsult.Samuti on võimalik võimsuse kadu kuni mootori seiskumiseni.
Kui segu on lahja,siis küünalde värv hallides toonides.Mootorile ohtlik,kuna ohustab otseselt kolvipõhja,Seda tänu liig kõrgele põlemistemperatuurile.
Karburaatori jäätumine on ohtlik asi.Selle vältimiseks tuleks enne väljalendu veenduda,et kastepunkti ja õhutemperatuuri vahe oleks vähemalt 5 kraadi. See,kas väljas on soe või külm ei mängi mingit rolli.Küsimus on niiskuses,nagu eelpool sõna võtnud kodanikud on öelnud.Teine võimalus sellist jama vältida on juhtida karpasse eelsoojendatud õhk.Vahet pole,kas silindri ribide vahelt või summuti juurest.Peaasi,et ta karpasse jõudes KUIV oleks. Siis veel... Isiklik kogemus on näidanud,et jäätuma kipuvad need asjad just 0- +5 kraadi juures. Miks? Sest just selles vahemikus pääseb niiskus kõige paremini esile....
Edu ja selget taevast.... Carsec

Selle teema kokkuvõtteks panen siia lingi väga autoriteetsele materjalile, mis annab kinnitust nii mõnelegi ülaltoodud väitele.

http://www.faa.gov/ats/afss/newyork/ENROUTE.htm

_________________
Elu on seiklus!

Pako

Tere !

Mul selline mure et ei saa karburaatorit (WB37 )kuidagi reguleeritud. Juhendi järgi tehes keeran Max pöörete kruvi lahti ja pöörded tõusevad kuni maksimumini aga rohkem ei tõuse aga ka enam ei lange. Isegi kui keeran kruvi peaaegu küljest ära. Kahe karburaatoriga samamoodi. Mõlemal vahetatud uued membraanid - tihendid. Juhendi järgi peaks pöörded langema kui kruvi veel välja poole keerata nu mul ei lange , või vähemalt minu kõrv seda ei erista. Mootori pöördeid pole saanud mõõta küünal oleks nagu pigem heledam kui kohvipruun. Eeldan et kruvist peaks saama segu keerata ka nii rikkaks et mootori pöörded langeksid oluliselt või kuni puterdamiseni. Kas on võimalik et kahel karburaatoril on sama viga? või võib olla põhjus kuskil mujal?? Karburaatoril on seest sõelad välja võetud . paagi põhjas portselanfilter . pumpa vahel ei ole . kütusevoolikul on küll vahel klapp kerge vedruga. aga see ei tundu eriti takistust tekitavat, küünal uus, rihm pinges.