Motovari ehk motoparaplaan
Sakslane Berndt Gärtig on teadaolevalt esimene piloot, kes 1981. aastal jalgadelt startis enda poolt konstrueeritud mootor-langevarjuga. Ingliskeelset sõna "paramotor" kasutas Mike Byrne esimest korda aastal 1980. Igal juhul harrastus hakkas levima Prantsusmaal 1980-te aastate keskel kui hakati tõsiselt proovima jõuallikate kohandamist tiibvarjudele. Tolleaegsetest lahendustest võib mingi mulje saada kui vaadata pildigaleriid.
Viimasel aastakümnel on motovarjust saanud globaalselt üha kasvav harrastus ning täieõiguslik õhuspordi ala, mille populaarsuse kasvul pole lähiajal piire näha.
Motovari ühendab endas raami, mille küljes on mootor, propeller, rakmed (iste) ja propellerivõre ning mis on kahes punktis ühendatud tiibvarju e. paraplaaniga.
See on ainuke laiatarbe lennumasin, mis kokkupanduna mahub sõiduauto pagasiruumi.
Motovari vajab stardiks või maandumiseks väga väikest maa-ala. Sobilik on praktiliselt igasugune maastikutüüp (rohune põld, supelrand, kivine maa jne.)
Varustuse kokkupanek ja lennuks ettevalmistamine võtab aega kõigest paarkümmend minutit. Kütust lendamiseks jätkub kaheks või enamaks tunniks, lennukõrgus on 1 meetrist kuni 5000 meetrini.
Motovarjuspordiga tegelemine nõuab normaalset, tavalist füüsilist vormi. Sellega tegeleda võivad kõik, kel eluaastaid 16 või rohkem.
Õppimine võtab aega 5-7 päeva ja seejärel on võimalik jätkata lendamist juba iseseisvalt.