PROPELLER

Täna lendamas käies sain huvitava kogemuse. Siiani, kui olen talvel lennanud, siis on alati õhk väga ühtlane olnud ja pole varjus raputusi tundnud.
Aga siis täna: hommikul oli kergelt pilves ja ilma päikseta ilm, puhus ka õrn tuul. Peale lõunat tuli ka päikse välja. Tuule tugevus natukene mängis aga leidsin põllul oodates hekte kui õnnestus tagurpidi vari üles tõmmata ja poolesääreni lumes sumbates ennast õhku suruda. Tõusin umbes 100m-ni ja mõni kilomeeter lennanud hakkas järsult tugevalt varju raputuama. Lõi isegi tiival vasaku kõrva kokku. Võtsin siis kõrgust umbes 300 peale ja õhk oli jälle rahulik aga tuul oli nii tugev sellel kõrgusel, et vastu tuules trimmid lahti liikusin ka märgatavalt tagurpidi. Tagasi koju minekuks laskusin madalale. 100m peal oli väga õrnalt tunda raputust ja allpool oli täiesti rahulik ja olematu tuul. Kui olin jõudnud kohani kus enne kõrva kokku lõi, pidin jälle kõrgust 100m võtma, et elektriliinide rägastikust üle saada ja jällegi vari raputas tugevalt, varju vaadates tundus nagu keegi jalgupidi varju peal trampinud. Maandumisel oli tuul täpselt nagu õhku minnes.
Kas tõesti võib talvine päeike selliseid termikaid põhjustada?

Ma arvan, et siin oli tegu tuule gradiendiga st. maalähedane õhukiht liigub aeglaselt, st tuul on vaikne, samas kui paarisaja meetri kõrgusel õhk liigub 15-20 m/s. Kuna puud ei liigu, siis ei saa sellest ka enne õhkutõusu aru.
Suurim probleem on selles et kahe õhukihi vahel on nö. hõõrdumiskiht, mis võib olla ohtlikult turbulentne.
Tavaliselt võib selline situatsioon olla seotud inversiooniga, ehk siis nähtusega kui kuiv õhk jõuab kastepunktini ja annab ära soojuse, aga pilvi ei teki. Suvel on sellest aru saada kui atmosfääris on teatud kõrgusel selline vinene õhukiht. Inversioonis lõpevad ka enamus termikad st. sellisel päeval kui taevas on inversioon on ka termikad nõrgad ja lõpevad suhteliselt madalal.
Talvel võib vabalt olla et inversioon ongi 50 m kõrgusel maapinnast. Täpselt see nähtus oli jaanuari alguses kui kõik majad Tallinnas olid udus ja udu algas u. 20 m kõrgusel maapinnast. Suveõhtutel tekib samuti inversioon maapinna läheduses (suveõhtu udu) ja õhk muutub tuulevaikseks. Samas võib 100 m kõrgusel olla nii kõva tuul et vari liigub tagurpidi.
Inversiooni kiht ja selle alune on praktiliselt tuulevaikne. Inversioonikihi kohal võib sisuliselt olla mida iganes

_________________
Mõnusaid lende kõigile!!