PROPELLER

Täna sain korraliku õppetunni ilmastiku hindamise tähtsuse osas.
Nimelt otsustasin õhtul võtta ette lennu Rõuge lähistelt Võru linna kohale, klõpsida mõned fotod ja seejärel maanduda linna taha heinamaale. Ilmateade hindas tuulevahemikuks 4-8 m/s. Päeval oli tuul pigem sinna 8 m kanti aga stardihetkeks vaibus 0 lähedale. Enne kui otsustasin stardi siiski ette võtta, püüdsin hinnata allatuulekursil läheneva pilvelaama olemust ja potentsiaalset ohtu turvalisusele. Kuna sihtmärk (Võru linn) jäi täpselt alla tuult ja pilvelaam "tuli peale" väga rahulikult, panin valmis oma tehnika ja startisin. Hästi õnnestunud stardist edasi oli rahulik aga alla tuult küllaltki kiire lend linna poole, hulk õnnestunud ja vähemõnnestunud pildijäädvustusi kuni otsustasin maanduda linnalähedasele heinamaale. Hetk enne veel olin üle linna Tamula järve pinda silmitsedes enda meelehärmiks avastanud sealt selged märgid pagilisest tuulest. Plaanisin kiiresti ca 300 m pealt alla tulla ja maanduda, seda enam et vihmapilv (nüüdseks ei olnud enam kahtlust, et peale veerev pilvemass toob korraliku saju) kippus ohtlikult lähedale. Ca 100 m peal ja sellest allpool oli selleks hetkeks keerutanud üles tugeva puhangulise tuule, mis loopis varju omatahtsi siia-sinna, üles ja alla. 60-70 m kõrgusel maapinnast otsustasin, et kui ma sekundi jooksul kukun kümmekond meetrit ja sealsamas võtan kõrgust 15 m, ei hakka ehku peale maandumist proovima. Perspektiiv murda jalad ei tundunud piisavalt atraktiivne. Gaas peale, ohutusse kõrgusse ja allatuult minema! Igatahes. Veerand tunni jooksul üritasin pilvemassi ees edumaad kasvatada, samas pidevalt (häda)maandumiseks piisavalt turvalist paika otsides. Maandumine õnnestus eeskujulikult kuigi tuuleiilid sasisid samas kõrval kaselatvasid üsna robustsel moel. Enda jaoks võtaksin kogu loo kokku tõdemusega, et enne startimist avalduvad kahtlused on väga oluline informatsioon stardiotsuse tegemisel ja sellest mööda vaadata on rangelt mittesoovituslik. Lõpetuseks pilt viimastest päikesekiirtest pilvelaama eelvägede vahel.

Hea õpetlik lugu.
Eks selliseid olukordi tuleb korra-paar igal piloodil ette. Mul on elus õnnestunud tuulefronti sattuda. Tegin õhtuse pika lennu praktiliselt tuulevaikuses, äkki kukkus meeletult raputama, mis kestis u 5-10 minutit ja seejärel tekkis selline tuul, et vastutuule suunal seisin koha peal. Tol korral ei olnud ka ühtegi hoiatavat pilve st. "pauk" tuli selgest taevast.

10 päeva tagasi lendasin õhtul Türilt Viljandisse. Alustasin taganttuulega, maakiirus oli GPS peal reibas 60-65 km/t (10-15 km/t taganttuul). Natuke maad enne Viljandit sattusin kõvasse tõusu. Tühikäigul tõstis mind 230 m-lt 400 m-ni, ja seda kl 20 paiku kui kõik termika on juba kustunud. Siis kukkus äkki logistama ja kõigutama. Õhk muutus väga "imelikuks". Tõus lõppes ja tühikäigul hakkasin kõrgust vähendama. Viskasin pilgu GPS-le !! 35 km/t!! 15km/t taganttuulest oli äkki saanud 15km/t vastutuul. Ja nii jäigi kuni lennu lõpuni. Seega lendasin läbi vastastikku "põrkavate" õhumasside, sellest ka tingitud iseeneslik tõus pea 200 meetrit ja sellele järgnenud turbulents.

_________________
Mõnusaid lende kõigile!!

Ikka juhtub kui lendad.Ega niisugusel juhul kui väga hirmsasti loopima hakkab, tahaks küll kohe maapeale ja ei mingeid agasid

See oligi minu jaoks üllatuslik dilemma keerulises olukorras, et hirmsat moodi tahaks maa peale saada aga samas sugugi ei tahaks ülemäärast riski võtta (algaja jaoks) prognoosimatu maandumisega.

Siin me siis oleme, kes kui palju kogenud. Aga hea on see, et kogemusi saab jagada vaid ellujäänu piloot:-) Sina se va põristaja olidki. Tule vahel külasta ja kirgasta ka meie tegemisi:-)

On olemas üks lihtne reegel, iseasi, kes ja kuidas seda järgib.

Startimine on vastunäidustatud kui vaateväljas esineb äikese- e. rünksaju pilvi (Cumolonimbus)

Kehtib nii tiibvarjudele kui lohesurfaritele.

Siis on veel üks kasulik tõde:

Lennunduses saab hulljulguse eest vaid epitaafe, mitte medaleid.

Selle üle tasuks endalgi järele mõelda.

_________________
Elu on seiklus!

Pako

Hulljulguse advokaadi nimi on Leonardo da Vinci:-) ja vandemeheks (aastatel 1678) Prantslasest lukksepp Besnier:-) See oleks positiivsem, ent ka humoorikam vangerdus epitaafi (kui lõpliku tulemi) ja epiteedi (kui kujundliku täiendi) näol Lennunduse ajaloos.
Nali naljaks, aga lendamine ja risk kipuvad semutsema.

Huuh, Villu, see on juba kõrgem pilotaaž filosoofia vallas. Aga tulles tagasi maiste teemade juurde siis statistika järgselt sureb rõhuv enamus inimesi oma voodis. Seega lendamisega seotud riskitegur on poisike võrreldes oma voodis uinumise riskiteguriga.
(Miski loomulikult ei tohi takistada targal lendajal riske maksimaalselt minimeerida).

Eh - Tõsi ta on, olen ju uneski tihti lennanud (sealjuures üldse ilma varustuseta:-) Seni on veel oma voodis kõik õnneks läinud:-)

Täna õhtul tundus tuul ahvatlevalt mõnus olema ,aga kella kaheksaks hakkas sadama ja kui lõpuks õhku sain peale paari ebaõnnestunud starti oli tiib läbimärg. Vist mõtlesin et kui õhku saan siis enam vihma ei saja . Sadas ikkagi . Prillid said märjaks aga muidu oli kõik ok. ei raputanud ega polnud miskit probleemi. Tegin paarkümmend minutit lendu ja tulin maha . Maandumisel lendasin sadakond meetrit üle õige koha sest ei julgenud sellise märja tiivaga maaligidal enam pöördeid eriti teha.
Kogenumad piloodid ehk teavad midagi öelda sellise läbi märja tiiva kohta . Kas selline läbimärg tiib võib olla ohtlik või pole see probleemiks . Kui õhus sadama hakkab kas siis peaks tingimata maanduma võib võib rahus edasi lennata.

Pole suurte kogemustega vihmas lendaja, kuid paar korda on siiski juhust olnud tibutavas vihmas lennata.
Mina mingit märgatavat vahet selles, kas tiib on märg vōi kuiv lennu ajal ei ole täheldanud. Maandumine on ka nagu ikka -pole probleemi olnud. Muidugi kui päris paduvihma sattuda, vōib tiiva sisse hakata vett kogunema, tagaserv muutub raskeks, vajub alla ja vari hakkab kiirust kaotame kuni varinguni. Ei ole kuulnud, et Eestis kellelgi selline kogemus olemas oleks, aga teoreetiliselt on selline asjade käik vōimalik. Olen kuulnud, et keegi (leedukas vist) on pōletanud tiiva tahaserva väikesed augud, kust varju kogunenud vesi välja pääseb. Muidugi vōib ja tulebki vihmas lennates tiiba lennu ajal jälgida. Sinna kogunema hakkav vesi peaks selgelt näha olema ja siis tuleb kähku maanduda - lihtne
Jaanus

_________________
Tean, miks linnud laulavad!